Newsfeed N°1 – EE-ES-DE

News -EE-es-de

Covid-19 mõju laste väärkohtlemisele ja väärkohtlemisele Itaalias

Pole andmeid Covid-19 hädaolukorra mõju kohta laste kuritarvitamise ja väärkohtlemise nähtusele, vaatamata sellele, et need, kes töötavad selles valdkonnas sotsiaal- ja kliinilises keskkonnas, tajuvad, et Covid-19 hädaolukord on avaldanud märkimisväärset mõju, millega sekkumissüsteemid peavad end lähikuudel mõõtma.

Pandeemia hädaolukorra tõttu kehtestatud meetmete tagajärgede kohta lastele on olnud palju murettekitavad tähelepanekuid. Eriti kehtib see laste kohta, kes kogevad vägivalda, suuri konflikte, hooletusse jätmist ja väärkohtlemist ning kes on olnud tunnistajaks perevägivallale (ISTATi 2021. aastal avaldatud andmed tõendavad, et lockdown’i ajal oli 73% rohkem kehtivaid pöördumisi 1522-le perevägivalla tõttu kui samal perioodil 2019. aastal[1] ), kelle jaoks kodu ei ole turvaline koht. Need lapsed on puutunud kokku traumaga, mida võimendab asjaolu, et kontaktid usaldusväärsete täiskasvanutega, kellelt nad saaksid abi paluda, nagu õpetajad, sõber, sugulane, olid peaaegu võimatud.

Kindlasti, nagu CESVI märgib (Il tempo della cura, Indice regionale sul maltrattamento all’infanzia in Italia, 2021[2]), on eriolukord ja sulgemine mitmekordistanud laste väärkohtlemise riskitegureid. Paljud abistamise võimalused on olnud puudulikud, olgu need siis institutsionaalsed – eriti seoses järelevalve taseme langetamisega paljude sotsiaalteenuste katkestamise tõttu – või koolide poolt tagatud või laiendatud pereliikmete, sõpruskonna ja kogukonna poolt pakutavad võimalused. Selline olukord on raskendanud noorte ohvrite jaoks abi otsimist, kuid ka hooldajate jaoks toetuse leidmist. Perekonnad on kannatanud erakordsete pingete, murede, ärevuse ja üksinduse all, mis mõnel juhul võis viia vägivaldse ja hooletusse jätva käitumise suurenemiseni. Üldisemalt, kui ilmnes perekondade haavatavus hariduskontekstina, osutusid teised haridusasutused ja teenusepakkujad võimetuks nende juurde jõuda, et pakkuda rasketel aegadel tuge.

Kes jõuab abivajavate peredeni, kui sotsiaalteenused või koolid ei suuda pakkuda ressursse? Kas on võimalik pakkuda abi ka eemalt? Kuidas? Kes suudab tagada pideva järelevalve? Need on küsimused, mis tekkisid pandeemilise eriolukorras oleku ajal. Kuigi pandeemilisest eriolukorrast tulenev kriis on rõhutanud juba olemasolevaid struktuurilisi probleeme teenuste osutamisel, on see toonud esile ka uusi ressursse ja uusi võimalikke lahendusi (nt teenuste osutamine digitaalselt).

Koronaviiruse pandeemia ajal Itaalias on eelkõige arstid ja kliinilised arstid muutnud kogu oma praktika või osa sellest üle veebipõhisele ja digitaalsele osutamisele. Nii on see näiteks avalike tervishoiuteenuste lastearstide puhul, kes on kohandanud oma kommunikatsioonistrateegiaid eriolukorras, et olla peredele tugipunktiks, kui isikliku konsultatsiooni võimalused olid piiratud. Itaalia pediaatriline tervishoiusüsteem on osa riiklikust tervishoiusüsteemist. Viimase 40 aasta jooksul on Itaalia pediaatriline ravi põhinenud laste psühhosotsiaalsete ja arenguvajaduste rahuldamise tähtsuse ning perekondade rolli tunnustamisel oma laste tervise ja heaolu edendamisel (Corsello et al. 2016)[3].

Need tähelepanekud rõhutavad ka võtmerolli, mida tervishoiu avalike teenuste pediaatrid kui ressursid võiksid mängida laste väärkohtlemise ennetamisel ja mitte ainult laste väärkohtlemise ennetamisel, arvestades nende pädevusvaldkonda ja usalduslikku suhet, mille nad loovad peredega. Lastearstid võivad tabada ebamugavustunde ja kannatuste signaale enne, kui teised teenused või asutused neid märkavad, ning edendada kõige sobivamate meetmete võtmist laste füüsilise ja emotsionaalse tervise kaitsmiseks. Kuidas? Neil on lai valik erinevaid võimalusi kogu lapse arengu vältel. Konkreetsemalt öeldes võivad nad tähele panna uute lapsevanemate ebamugavustunde märke; neil on roll alaealise arengu pidevas jälgimises tervisearuannete visiitide läbiviimisel; nad võivad kontrollida või külastada last, kui ta on alasti; nad võivad näidata vajadust uurida häireid, mis võivad viidata ebamugavustunde või trauma märkidele; nad võivad jälgida riskisituatsioone, näiteks pärast lapse haiglast või erakorralise meditsiini osakonnast lahkumist; ning üldisemalt võivad nad tervishoiusüsteemi spetsialistidena otseselt aktiveerida avaliku sektori spetsialiste, et hinnata traumat ja selle mõju arengule.

Vaatamata lastearstide võimalikule rollile laste väärkohtlemise ja kuritarvitamise märkamisel ja varajasel sekkumisel, on nad Itaalias need, kes teatavad väärkohtlemisest kõige vähem (1,4%) pärast haiglaid (4,2%), nagu selgus Itaalia laste ja noorukite väärkohtlemist käsitleva teise riikliku uuringu andmetest (AGIA, CISMAI Terre des Hommes Italia, 2021)[4] . Enamikul juhtudest võtavad selles osas pigem meetmeid justiitsasutused (42,6%), millele järgnevad haridusasutused, mis moodustavad 53% teatatud juhtumitest – perekond (17,9%), kool (16,1%) ja koolivälised asutused (17,8%) – nimelt need asutused, mis on sattunud kriisi või kes on pandeemia ajal jätnud võimaluse sekkumiseks kasutamata. Palju on veel teha, et võimaldada erinevatel asutustel ja teenustel oma potentsiaali täielikult ära kasutada ning soodustada lastearstide tõhusamat aktiivset rolli lapseea vägivallajuhtumite ilmnemisel – kahtlemata on see eesmärk, mille poole tuleks püüelda.

NOTE

[1] ISTAT (2021) Abiväljakutsed pandeemia ajal – Andmed turvakeskustest, turvakodudest ja kõnedest, kokku 1522 korda 2020. aastal, https://www.istat.it/it/archivio/257704

[2] Itaalia Laste Väärkohtlemise Piirkondlik Indeks on kvantitatiivne uuring, mille on koostanud Cesvi koostöös uurimisrühmaga ja milles hinnatakse laste haavatavust väärkohtlemise nähtuse suhtes Itaalia eri piirkondades. See on koostatud iga piirkonna riskitegurite ja teenuste analüüsi põhjal, mida kohaldatakse nii potentsiaalsete ohvrite kui ka potentsiaalselt väärkohtlevate täiskasvanute suhtes.

[3] Itaalia lastehaiguste tervishoiusüsteemi kohta saate lisateavet siin: The Child Health Care System in Italy Giovanni Corsello, Pietro Ferrara, Gianpietro Chiamenti, Luigi Nigri, Angelo Campanozzi, Massimo Pettoello-Mantovani Journal of Pediatr. 2016 Oct;177S:S116-S126. doi: 10.1016/j.jpeds.2016.04.04.048. Epub 2016 Sep 22. https://www.jpeds.com/article/S0022-3476(16)30151-2/fulltext#relatedArticles.

[4] Autorità Garante per l’Infanzia e l’Adolescenza – CISMAI – Fondazione Terre des Hommes Italia. II riiklik uuring laste ja noorukite väärkohtlemise kohta Itaalias, tulemused ja väljavaated, 2021, lk 27. 2015. aastal edendas Itaalia garantiiamet CISMAI ja Terre des Hommes’i poolt läbi viidud uuringut, mis vajas uuendamist seoses ühiskonna arengu ning muutuvate sotsiaalsete ja majanduslike oludega. Seejärel tellis Garanteeriv asutus 2018. aastal samadele organisatsioonidele “II riikliku uuringu laste ja noorukite väärkohtlemise kohta Itaalias”. https://terredeshommes.it/pdf/Dossier_Maltrattamento_2021.pdf.

El impacto del Covid-19 en el abuso y el maltrato infantil en Italia

No hay datos sobre el impacto de la emergencia del Covid-19 en el fenómeno del abuso y el maltrato infantil, a pesar de que quienes trabajan en este campo en entornos sociales y clínicos perciben que la emergencia del Covid-19 ha tenido un impacto importante al que los sistemas de intervención tendrán que medirsehacer frente en los próximos meses.

De hecho, han saltado muchas alarmas sobre las consecuencias para los niños de las medidas impuestas por la emergencia pandémica. Sobre todo para los niños que viven situaciones de violencia, alta conflictividad, abandono y maltrato y que han sido testigos de violencia doméstica (los datos publicados por el ISTAT en 2021 atestiguan que durante el encierro las llamadas válidas al 1522 por violencia doméstica fueron un 73% más que en el mismo periodo de 2019 ) para los que el hogar no es un lugar seguro. Estos niños han estado expuestos a un trauma amplificado por el hecho de que el contacto con adultos de confianza a los que podían pedir ayuda, como los profesores, un amigo, un familiar, era casi imposible.

Ciertamente, como señala CESVI (El tiempo de los cuidados, Índice regional sobre el maltrato infantil en Italia, 2021[1] ), la emergencia y el encierro han multiplicado los factores de riesgo de maltrato infantil. Han faltado muchas de las oportunidades de apoyo, tanto las institucionales -especialmente con la disminución de los niveles de vigilancia debido a la interrupción de muchas actividades de servicios sociales- como las garantizadas por las escuelas, o las ofrecidas por los miembros de la familia extensa, amigos y comunidad. Esta situación ha dificultado la búsqueda de ayuda por parte de las jóvenes víctimas, pero también la búsqueda de apoyo por parte de los cuidadores. Las familias han sufrido tensiones excepcionales, preocupaciones, ansiedad, soledad que, en algunos casos, pueden haber conducido a un aumento del comportamiento violento y negligente. De forma más general, mientras se ponía de manifiesto la fragilidad de las familias como contexto educativo, otras entidades educativas y proveedoras de servicios se mostraban incapaces de llegar a ellas para ofrecerles apoyo en momentos de dificultad. ¿Quién puede llegar a las familias necesitadas cuando los servicios sociales o las escuelas no ofrecen recursos? ¿Es posible ofrecer ayuda a distancia? ¿Cómo? ¿Quién puede garantizar un seguimiento constante? Estas son las preguntas que se plantearon durante el periodo de emergencia de la pandemia. Si bien la crisis derivada de la emergencia pandémica ha puesto de relieve los problemas estructurales en la prestación de servicios que ya existían, también ha arrojado luz sobre nuevos recursos y nuevas respuestas posibles (por ejemplo, la prestación digital de servicios). Durante la pandemia de coronavirus en Italia, especialmente los profesionales médicos y clínicos, han realizado toda o parte de su práctica profesional por medios digitales (online). Es el caso de los pediatras de los servicios públicos de salud, que adaptaron sus estrategias de comunicación durante el periodo de emergencia para ser un punto de referencia para las familias cuando la consulta presencial era limitada. El sistema de atención pediátrica en Italia forma parte del sistema nacional de salud. Durante los últimos 40 años, la atención pediátrica en Italia se ha basado en el reconocimiento de la importancia de satisfacer las necesidades psicosociales y de desarrollo de los niños y del papel de las familias en la promoción de la salud y el bienestar de sus hijos (Corsello et al. 2016). Estas observaciones también ponen de relieve el papel clave que podrían desempeñar los pediatras de los servicios públicos de salud como recursos en la prevención y no sólo del maltrato infantil, dado su ámbito de competencia y la relación de confianza que establecen con las familias. Los pediatras pueden interceptar las señales de malestar y sufrimiento antes de que otros servicios u organismos las adviertan y promover la adopción de las medidas más adecuadas para proteger la salud física y emocional de los niños. ¿Cómo? Tienen un amplio abanico de oportunidades a lo largo de todo el desarrollo del niño. En concreto, pueden observar las señales de malestar de los nuevos padres; tienen un papel en el seguimiento constante del desarrollo del menor mediante visitas para realizar informes de salud; pueden examinar o visitar a un niño mientras está desvestido; pueden indicar la necesidad de investigar trastornos que puedan apuntar a señales de malestar o trauma; pueden vigilar situaciones de riesgo, después de que un niño haya sido dado de alta del hospital o de de urgencias; y, en general, como profesionales del sistema sanitario, pueden activar directamente a los especialistas del sector público para que evalúen el trauma y su impacto en el desarrollo. A pesar del papel potencial de los pediatras en el reconocimiento y la intervención temprana en el abuso y el maltrato infantil, en Italia son los que menos denuncian el maltrato (1,4%) después de los hospitales (4,2%), según los datos de la segunda encuesta nacional sobre el maltrato de niños y adolescentes en Italia (AGIA, CISMAI Terre des Hommes Italia, 2021) . En la mayoría de los casos son las autoridades judiciales las que tienen más probabilidades de actuar en este sentido (42,6%), seguidas por los organismos educativos, que representan el 53% de los casos denunciados, la familia (17,9%), la escuela (16,1%) y los extraescolares (17,8%), los mismos organismos que han entrado en crisis o que han perdido la oportunidad de intervenir durante la pandemia. Queda mucho por hacer para que los diferentes organismos y servicios alcancen todo su potencial y para promover un papel activo más eficaz de los pediatras en la aparición de casos de violencia en la infancia, sin duda, un objetivo que debe perseguirse.

 

NOTE

[1] El Índice Regional de Maltrato Infantil en Italia es un estudio estadístico-cuantitativo elaborado por Cesvi con un equipo de investigación que estima la vulnerabilidad de los niños al fenómeno del maltrato en los distintos territorios italianos. Se construye a partir de un análisis de los factores de riesgo y los servicios de cada región, un análisis aplicado tanto a las víctimas potenciales como a los adultos potencialmente maltratadores.

Die Auswirkungen von Covid-19 auf Kindesmissbrauch und -misshandlung in Italien

Es gibt keine Daten über die Auswirkungen des Covid-19-Notfalls auf das Phänomen der Misshandlung und des Missbrauchs von Kindern, obwohl diejenigen, die in diesem Bereich in sozialen und klinischen Einrichtungen arbeiten, der Meinung sind, dass der Covid-19-Notfall erhebliche Auswirkungen hatte, an denen sich die Interventionssysteme in den kommenden Monaten messen lassen müssen.

In der Tat gibt es viele Warnungen über die Folgen der Maßnahmen, die durch den Pandemie-Notfall auferlegt wurden, für Kinder. Dies gilt insbesondere für Kinder, die Gewalt, Konflikte, Vernachlässigung und Missbrauch erleben und Zeugen häuslicher Gewalt geworden sind (die von ISTAT im Jahr 2021 veröffentlichten Daten belegen, dass während des Lockdowns die Zahl der gültigen Anrufe bei 1522 wegen häuslicher Gewalt um 73% höher war als im gleichen Zeitraum 2019), für die das Zuhause kein sicherer Ort ist. Diese Kinder sind einem Trauma ausgesetzt, das durch die Tatsache verstärkt wird, dass der Kontakt zu vertrauenswürdigen Erwachsenen, die sie um Hilfe bitten könnten, wie Lehrer, ein Freund oder ein Verwandter, fast unmöglich war.

Wie die CESVI feststellt (Il tempo della cura, Indice regionale sul maltrattamento all’infanzia in Italia, 2021 ), haben der Notstand und die Abriegelung die Risikofaktoren für Kindesmisshandlung vervielfacht. Es fehlten viele Möglichkeiten der Unterstützung, sei es institutionell – insbesondere durch die Verringerung der Überwachung aufgrund der Unterbrechung vieler sozialer Dienste – oder durch die Schulen oder durch Familienangehörige, Freundschaften und die Gemeinschaft. Diese Situation hat es für junge Opfer schwieriger gemacht, Hilfe zu suchen, aber auch für die Betreuer, Unterstützung zu finden. Die Familien haben unter außergewöhnlichen Spannungen, Sorgen, Ängsten und Einsamkeit gelitten, die in einigen Fällen zu einer Zunahme von gewalttätigem und vernachlässigendem Verhalten geführt haben können. Ganz allgemein hat sich gezeigt, dass die Familien als Erziehungskontext sehr anfällig sind, während andere Bildungseinrichtungen und Dienstleister nicht in der Lage waren, sie zu erreichen, um ihnen in schwierigen Zeiten Unterstützung anzubieten.

Wer kann Familien in Not erreichen, wenn Sozialdienste oder Schulen keine Ressourcen anbieten? Ist es möglich, Hilfe aus der Ferne anzubieten? Und wie? Wer kann eine ständige Überwachung garantieren? Dies sind die Fragen, die sich in der Zeit des Pandemie-Notfalls stellten. Die durch die Pandemie ausgelöste Krise hat zwar die bereits bestehenden strukturellen Probleme bei der Erbringung von Dienstleistungen deutlich gemacht, aber sie hat auch neue Ressourcen und neue mögliche Antworten (z. B. die digitale Erbringung von Dienstleistungen) ans Licht gebracht.

Während der Coronavirus-Pandemie in Italien haben vor allem Ärzte und Kliniker ihre Praxis ganz oder teilweise auf Online- und digitale Dienste umgestellt. Dies ist der Fall bei den Kinderärzten in den öffentlichen Gesundheitsdiensten, die ihre Kommunikationsstrategien während des Notfalls angepasst haben, um eine Anlaufstelle für Familien zu sein, wenn die persönliche Beratung eingeschränkt war. Das pädiatrische Gesundheitssystem in Italien ist Teil des nationalen Gesundheitssystems. In den letzten 40 Jahren basierte die pädiatrische Versorgung in Italien auf der Erkenntnis, wie wichtig es ist, die psychosozialen und entwicklungsbezogenen Bedürfnisse von Kindern zu erfüllen und die Rolle der Familien bei der Förderung der Gesundheit und des Wohlbefindens ihrer Kinder zu berücksichtigen (Corsello et al. 2016).

Diese Beobachtungen unterstreichen auch die Schlüsselrolle, die Kinderärzte aus dem öffentlichen Gesundheitsdienst als Ressourcen bei der Prävention und nicht nur bei Kindesmisshandlung spielen könnten, angesichts ihres Kompetenzbereichs und des Vertrauensverhältnisses, das sie zu den Familien aufbauen. Kinderärzte können Signale des Unbehagens und des Leidens auffangen, bevor sie von anderen Diensten oder Behörden bemerkt werden, und die Annahme der am besten geeigneten Maßnahmen zum Schutz der körperlichen und emotionalen Gesundheit von Kindern fördern. Und wie? Sie verfügen über ein breites Spektrum an Möglichkeiten entlang der gesamten Spanne der kindlichen Entwicklung. Genauer gesagt können sie Anzeichen von Unwohlsein bei frischgebackenen Eltern beobachten; sie spielen eine Rolle bei der ständigen Überwachung der Entwicklung eines Minderjährigen durch Besuche zur Erstellung von Gesundheitsberichten; sie können ein Kind untersuchen oder besuchen, während es ausgezogen ist; sie können auf die Notwendigkeit hinweisen, Störungen zu untersuchen, die auf Anzeichen von Unwohlsein oder Trauma hindeuten; sie können Risikosituationen überwachen, z. B. nachdem ein Kind aus dem Krankenhaus oder der Notaufnahme entlassen wurde; und ganz allgemein können sie als Fachleute des Gesundheitswesens direkt Spezialisten im öffentlichen Sektor für eine Bewertung von Traumata und deren Auswirkungen auf die Entwicklung aktivieren.

Trotz der potenziellen Rolle der Kinderärzte bei der Erkennung und frühzeitigen Intervention bei Kindesmisshandlung und -missbrauch sind sie in Italien diejenigen, die am wenigsten Misshandlungen melden (1,4 %), nach den Krankenhäusern (4,2 %), so die Daten der zweiten nationalen Erhebung über Misshandlung von Kindern und Jugendlichen in Italien (AGIA, CISMAI Terre des Hommes Italia, 2021) . In den meisten Fällen sind es die Justizbehörden, die in dieser Hinsicht am ehesten tätig werden (42,6 %), gefolgt von den Erziehungseinrichtungen, die 53 % der gemeldeten Fälle ausmachen – Familie (17,9 %), Schule (16,1 %) und außerschulische Einrichtungen (17,8 %) – dieselben Einrichtungen, die in eine Krise geraten sind oder die Gelegenheit verpasst haben, während der Pandemie zu intervenieren. Es bleibt noch viel zu tun, damit die verschiedenen Einrichtungen und Dienste ihr volles Potenzial ausschöpfen können und um eine wirksamere aktive Rolle der Kinderärzte bei der Entstehung von Fällen von Gewalt in der Kindheit zu fördern – zweifellos ein Ziel, das verfolgt werden sollte.